XXVIII laulupidu (5-6. juuli)
Sel laulupeol laulsin esimest korda kaare all. Sinna minekule eelnes pea terve aasta jagu iganädalasi kooriproove, mitu eelproovi ja veel laulupeo nädalalgi neljapäeva hommikust laupäeva ennelõunani mitmeid proove ja läbimänge. Kuivale lipuheiskamisele ja mõõdukalt normaalse ilmaga proovidele järgnes rongkäik, mille meie jaoks alustas ja lõpetas, kuiva vahemänguga, padukate padukas.
Koormeistri initsiatiivil pääsesime valikmeeskooride nimekirja, mistap oli selgeks tegemist vajavate partiide arv "tavalisega" võrreldes kahekordne, ja koormuski vastavalt palju suurem.
Endalegi üllatuseks sain (ja saime) sellega aga hakkama ning laulupeolt jäävad igavesti meelde avakontserdil "Et kiitke Jumalat, kes on nii helde" ja "Ilus maa" laulmine, paduka käes supiangaari jooksmine, see väike poiss, kes vihmasajuse muda sees ringi püherdas, tema ema ja vanaema, kelle nägudest ei peegeldunud tagasi ainumatki emotsiooni peale viimase allaandmise, need lugematud konjakipudelid, need õhtused õlled Tallinna koonduses, sünnipäevalaul Vabaduse väljaku ees, see üks õnnetu laulja, kelle istmiku alla sõbra õlu valgus. Küpsisetort, mille õde mulle eelmisel õhtul valmistas. Kaisu, millesse igal ööl pugeda sain.
Järgmisele laulupeole võtaksin kaasa järgmised nõuanded:
- säästa dirigentide provotseerimisest hoolimata proovidel ja läbimängudel oma häält - seda läheb kontsertidel palju rohkem tarvis,
- proovida võimalikult palju und saada,
- mitte unustada vanakest koju,
- kanda kontserdipäevadel võimalikult vähe asju kaasas,
- õppida võimalikult paljud partiid täiesti pähe.