Hooaja viimane rattatöökoda
Mu (nimetu) roheline ratas
Kolm aastat tagasi ostsin endale uue ägeda nõukaaegse velo. Ratas paistis müügikuulutuses olevat heas korras: terve raamiga, ilus, säravat rohelist värvi ja mis kõige olulisem, väga taskukohase hinnaga.
Esialgu uskusin, et kui uued siserehvid välja arvata, siis 41-eurosele ostuhinnale polegi eriti palju vaja juurde maksta. Mida aeg edasi, seda enam ilmnes aga kiiret adresseerimist vajavaid probleeme. Esimese paari aasta jooksul pidin ostma juurde pakiraami ja porilauad, välja vahetama tagumise jooksu ja keskjooksu, paigaldama uued pedaalid, välja vahetama välisrehvid ning jooksvalt ka mõne paari siserehve. Kõige keerulisemad tööd lasin teostada mehaanikutel (aitäh, Kauplus Jalgratas!), sest näiteks keskjooksu vahetamiseks mul tööriistu pole. Pärast kõiki neid kulutusi olin ratta peale hakkama pannud juba vähemalt 400€, kui mitte rohkemgi.
Tagumise piduri paigaldus ja sarvede välja vahetamine drop-bari vastu olid (pool)kosmeetilised modifikatsioonid, mis mõlkusid mul mõttes juba ratta ostust saati, kuid mis pakilisemate parandustööde tõttu lükkusid aina edasi. Ühel hetkel lisandus sinna nimekirja ka sadula ja sadulaposti välja vahetamine, sest rattale paigaldatud sadulaposti pikkus ei lubanud seda tõsta minu jaoks mugavale kõrgusele. Ka vana sadula välimus ja seisukord läks aasta-aastalt aina kurvemaks.
Päevi väldanud töökoda
Kuigi oleme ühe sõbraga pikalt, nüüdseks aastaid rääkinud ühise (algelise) rattatöökoja asutamisest, siis alati on ühel või teisel meist muid tegemisi ette tulnud. Ka lihtsamate hooldustööde tegemiseks oleme kokku saanud vaid üksikud korrad. Suve lõpus leppisime aga kokku, et tegeleme rataste putitamisega edasi ja veedame ühe päeva natuke suurema projekti kallal pusides. Ohvriks sai minu roheline ratas ja oktoobri esimese laupäeva kavaks:
- lenksu välja vahetamine,
- tagumise piduri, uute pidurihoobade ja uute piduritrosside paigaldamine,
- uue sadulaposti ja sadula paigaldamine,
- lenksu teipimine ning
- rehvide välja vahetamine.
Ettevalmistus töökoja-laupäevaks kestis mitu nädalat, mille jooksul kuulasin maad, et leida parima hinna ja kvaliteedi suhtega juppe, ning et üldse mõista täpsemalt seda, kuidas plaani võetud töid teostada. Kumbki meist polnud ise näiteks jalgratta piduritrosse ega lenksu elus vahetanud ja reeglina on meil igasugused piduritega seotud tööd võtnud alati 3x kauem aega kui võiks.
Õnneks läks materjalide soetamine libedalt. Uue pidurisüsteemi ja sadulaposti sain Kauplus Jalgrattast, sadula tellisin veebist bike-discount.de lehelt ja drop-bari ostsin Facebook marketplacest.
Peitusime jaheda uduse sügishommiku eest tuppa, kus oli palju hubasem (ja soojem) ratast otsast lammutama hakata. Enne uute komponentide paigaldamist võtsime ette ka kere ja jooksude pesu, sest viimati sai ratas puhtaks üle-eelmisel suvel.
Töö saime hea hooga käima. Esimesed tunnid möödusid lennukas tempos ja varaseks pärastlõunaks olime saanud pestud rattale uuesti peale värskete rehvidega jooksud ja porilauad, paigaldatud ette ja taha pidurid uute klotsidega, välja vahetatud sadula ja sadulaposti ning jõudnud järjega lenksu paigaldamiseni. Siis pidime aga oma ettevalmistuses pettuma.
Proovisime vähemalt pool tundi endi eneste toore jõuga (hiljem ka mutrivõtmeid jõuõlana kasutades, ei soovita) lenksu stemi vahele saada. Painutasime, higistasime, võimlesime, vandusime, kuid mu uus drop-bar ei kavatsenudki paika liikuda. Viimases hädas otsustasime spetsialistidelt abi küsida ja sõitsime Hawaii Expressi, mis ainsana mulle tuttavatest jalgrattapoodidest sel kellaajal veel avatud oli. Õnneks olid sealsed mehaanikud väga abivalmid ja üks neist aitas meil stemi piisavalt painutada, et lenks ilusti paika saaks. Väga antiklimaatilisel kombel võttis Hawaii külastus aega vaid 5 minutit.
Tahaks öelda, et edasi läks libedamalt, kuid kahjuks olid mu rattal muud plaanid. Laupäeva viimane edukas tööjupp oli piduritrosside ja trossikõride paigaldus. Pärast seda jäime taas jänni.
Trosse piduritega ühendama hakates mõistsime mõlemad, et me polnud piduri mehhanismist teinud enne ratta lammutamist ühtegi detailset pilti. Lisaks, nagu enne mainisin, polnud kumbki meist antud mehhanismiga eriti hästi tuttav. Tagantjärele polnud seega mingi ime, et trossi kinnitamine selle väikese hoova külge, mis alumisel pildil kummagi piduri paremas otsas näha on, meie jaoks keeruliseks osutus.
Probleemi iva seisnes selles, et olime piduritrossi pingestava hoova valetpidi kokku pannud. Sellest tulenevalt oli väga raske saada trossi õige pinge alla ja teha nii, et hooba alla vajutades tross ka paigal püsiks, mitte end tagasi üles ei tõmbaks. Sain sellele jälile, panin pidurid õigesti kokku ja trossid sain piduritega ühendatud.
Asjatult. Tagumine pidur oli liiga lühike selleks, et piduriklotsid jooksuni ulatuks.
Tüdinud, väsinud ja ahastuses otsustasin töökoja kokku pakkida ja uuel nädalal, kui rattapoed taas avati, teemaga edasi tegeleda.
Uue nädala alguses aitas Kauplus Jalgratas mind hädast välja: neil oli varus alles täpselt üks eksemplar minu ratta originaalset tagumist pidurit. Ise tundsin end küll natuke rumalalt seal poes, sest nädal või kaks varem, kui olin neilt ostnud eesmise piduriga kokku sobiva Shimano 600, oli mulle pakutud sedasama tagumist originaalpidurit. Toona ütlesin neile ära, sest "ilusam oleks ju ikka sama komplekt paigaldada", oskamata arvessse võtta nõukogude aja inseneerimiskunsti peensusi.
Tagumise piduri paigaldamisega pidin küll veel omajagu jändama, aga seda pikalt kirjeldada pole mõtet. Tegu on ikkagi kahe inimese tööga, sest kõigi komponentide õiges kohas paigal hoidmiseks kulub kolm-neli kätt ära (mille mina väga oskuslikult suutsin asendada MacGyveri teibiga). Raskustest hoolimata paigaldasin edukalt tagumise piduri, kinnitasin sinna trossi, lõikasin mõlemised trossid ja nende kõrid õigesse mõõtu ja viimaks teipisin lenksu ka ära.
Mu (endiselt nimetu) roheline ratas 2.0
Väike fotosessioon rattaga tema täies hiilguses.
Kindlasti õppisime omajagu selle kohta, kuidas ette võetud töid tulevikus kiiremini teostada, kuigi tegelikult saime kõik plaanitu ka sel korral mõistliku ajaga valmis. Meie kulud olid võrdlemisi väiksed: uued jupid ja tööriistad läksid mulle kokku maksma 268.6 eurot ja tööjõu peale (kui välja arvata rõngikud ja kartulisalat) ei kulunud ju miskit.
Oma igapäevase töö kõrvalt on selliseid asju jube lahe teha. Päevast päeva arvuti taga istudes, seal kordamööda krediidiandmetega jännates ja andmeteadust õppides läheb lõpuks silme eest kirjuks. Kõik projektid tööl ja koolis võtavad jube palju aega ning isegi kui need valmis saavad, on tulemiks mingisugune raport või analüüs või programm või jumal teab mis digitaalne ollus, mida ei saa kompida, nuusutada ega maitsta, ning mille olemasolu vaibub peatselt kuhugi halli digipahna uttu.
See ratas on aga päris. Mu käed lõhnasid pärast ratta putitamist ketiõli ja mutrivõtmete järgi, metalli järgi. Ma saan hüpata selle ratta selga ja sõita temaga Tartu peal ringi ja tunda, kuidas värske õhk mulle näkku puhub, ja maitsta selles sügist.
Soovitan, 100%.